Arutu lokulöömine Panama paberite ümber

Mis puudutab maksuvabasid piirkondi ja offshore’idega skeemitamist, siis Eesti kontekstis on asi jäänud pigem ikka 1990ndate lõpuaega, kui suure pauguga lõhkes Diveci mull. Seda aega võiks pidada Eesti maksukultuuris murranguliseks – esiteks hakkas siit hargnema arusaam, et paber ei kannatagi kõike, teiseks aga tekkis ühiskonnas arutelu, kas maksudest kõrvalehoidmine on ikka midagi sellist, mille üle äriringkondades võiks uhkust tunda. 

Nüüdseks on Eesti ärimaastiku maksukultuur selle ajaga võrreldes drastiliselt muutunud ja advokaatidel ei ole offshore-maastikule maksupõhjustel kuigivõrd asja. Kui keegi sinna piirkonda siiski ekslema satub, siis tuleb põhjusi otsida pigem mujalt, mitte maksuteemadest.

Räägime parem maksusüsteemist

Muidugi, ikka otsitakse võimalusi oma tegevust korraldada nii, et maksukoormus oleks mõistlik. Ka riigikohus on oma otsustes öelnud, et ettevõtjal ei ole kohustust teha tehinguid viisil, mis tekitavad võimaliku suurima maksukoormuse. Aga siin on just rõhk sõnal „mõistlik“, mitte „olematu“.

Maksupoliitilises mõttes on siin väljakutse igale riigile – kuidas korraldada siseriiklikult ja rahvusvaheliste maksulepingutega asjad nõnda, et see mõistlik maksukoormus kantaks ära just selles konkreetses riigis. See võiks olla Eesti eelarve- ja maksustrateegia sõlmpunkt, selle asemel et pidada tuliseid vaidlusi küsimuses, kuidas leida võimalust langetada sotsiaalmaksu ühe protsendi võrra või millises summas lubada tööandjal katta töötaja tervisekulud. Selles mõttes tundub mulle praegu toimuv kära Panama paberite ümber arutu lokulöömisena, vähemalt Eesti kontekstis. Arutagem pigem selle üle, kuidas maksusüsteemi ettevõtjatele atraktiivsemaks teha.

On öeldud, et Panama lekke andmete puhul on tegemist ilmselt jäämäe veepealse osaga. Millise jäämäe? Proovige korraks mõttes paigutada maailmakaardile need riigid, kelle juhtfiguuride või ärimeeste kohta infot on lekitatud. Millised mõtted tekivad?